Cart

Eestis looduslikult kasvav harilik saar (Fraxinus excelsior) kuulub õlipuuliste (Oleaceae) sugukonda. Puu levila katab laialdaselt Euroopat ning ulatub Aasia lääneossa. Eesti asub hariliku saare levila põhjapiiril. Kõige sagedamini võib saart näha Lääne-Eestis, mujal aga pigem harva, üksikute saarikutena [1]. Kasvutingimustelt on saar üsna nõudlik, eelistades viljakat mulda ning suure puuna valgusrikast kasvukohta, noorena aga vajab pigem teiste lehtpuude kaitset nii külma kui valguse eest [2]. Saare võrseid uurides on näha, kuidas noor puu pelgab talvist pakast ning hiliseid kevadkülmi- noore võrse aastane juurdekasv jääb mõnel aastal väga väikeseks. Vanu harilikke saarepuid leidub ka parkides ning koduaedades ilupuudena. Tugeva juurestiku ja saastetundlikkuse tõttu aga saart tänapäeval linnahaljastuses nii palju ei kasutata.

Harilik saar Foto: Willow (http://www.plantsoftheworldonline.org)

Harilik saar kasvab Eestis kuni 30 meetri kõrguseks ning võib elada isegi 200- 300 aasta vanuseks puuks. Meie jämedaim harilik saar, tüve ümbermõõduga 6,6 meetrit, asub Kivi-Vigalas Raplamaa [3].

Viljadelt meenutab saar pigem vahert, sest temagi viljad langevad helikopterina alla, ent on väiksemad ja üksikud ehk nendest ei saa omale pikka nina teha. Lisaks sellele langeb suurem osa saare vilju alla hoopis kevadel. Omapärased 9-15 lehekesega lehed võivad kohati segi minna pihlaka lehtedega, aga saare liitlehed on palju suuremad, terava tipuga ning üleni paljad [4]. Talvel ning varakevadel tunneb saarepuu ära iseloomulike süsimustade pungade järgi.


Harilikku saart kõrvutatakse tugeva ning hästi säiliva puidu tõttu sageli tammega. Ilusa tekstuuriga saar leiab ka tänapäeval tihti kasutust mööblipuuna. Leotatud, aurutatud või hobuse sõnnikus ,,kuumutatud’’ saarepuidust sai vanasti kerge vaevaga painutada vastupidavaid osi tolleaegsetele liiklusvahenditele ja tööriistadele. Kreekakeelne sõna phraxis, millest on tuletatud perekonna ladinakeelne nimetus Fraxinus, tähendab tõlkes lõhenemist ning viitabki saarepuidu heale painduvusele. Lisaks sellele keedeti puu rohekashalli koort samblarohelise või musta värvuse saamiseks. Suvel valmistati Lääne-Eestis saareokstest mitusada meetripikkust vihta, mis läksid talvel kariloomadele söödaks [5].

Harilik saar. Foto: Miina Krabbi

Harilikku saart kutsutakse tugeva puidu, sarnaste kasvutingimuste ning hilise lehtumise tõttu ka tamme nooremaks vennaks. Puu eelistab kasvada teiste kiirekasvuliste lehtpuude varjus ja seega istutame saarepuid hiljem teiste lehtpuude sekka, et tagada puule vajalik kasvukoht. Hariliku saare vanad õõnsad puud pakuvad pesa lindudele ja põlispuude tüvedel kasvab rohkesti eri liiki samblaid ja samblikke. Kui soovid toeta liigirikaste laialehiste metsade järelkasvu Eestis, siis toeta Kooslooduse tegevust siin




[1] T. Kukk. 2005. Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak (kolmas trükk)
[2] Bio. Harilik saar 2. http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/saar2.htm
[3] R. Hendrik. 2000. Eesti põlispuud. Projekti ,,Põlispuu” andmed Eesti looduskaitsealustest üksikpuudest ja põõsastest. Tallinn: OÜ Infotrükk.
[4] Bio. Harilik saar.  http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/saar.htm
[5]  A. Viires. 1975. Puud ja inimesed. Tallinn: Valgus.


Avatar

Maia Pruuli

Üles kasvanud näpud mullas, hetkel loodusturismi eriala tudeng. Vabal ajal kondab mööda metsi või surfab tormilaineid. Matkalt tagasi tulles on kaasas alati rohkem prügi kui minnes.

0 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga