Cart

Ainus Eestis looduslikult esinev pärnaliik on harilik pärn. Rahvapäraselt on nooremat puud kutsustud Põhja-Eestis niinepuuks ja Lõuna-Eestis ning saartel lõhmuseks. Paljudes neis piirkondades nimetati pärnaks (võru murdes pähnaks) alles vanemat puud [1]. Pärna perekonna ladinakeelne nimi Tilia tuleb puu koores leiduvast triterpenoid tiliadiinist [2]. Kui lähtuda aga kreeka mütoloogiast, siis tuleneb tilia hoopis kreekakeelsest sõnast ptilon (tiib) ning viitab pärna viljadele. Legendi kohaselt muudeti nümf Philyra pärnaks, sest ta palus jumalatelt, et teda ei jäetaks surelike sekka [3].

Sipa pärn Raplamaa. Foto: Anu Tähemaa
Pärnaniinest punutud viisud.
Foto: Tiia Peedumäe

Pärn olevat kena valge ja pehme puu, toorelt isegi nii lihtne lõigata nagu kapsajuurikat. Just tänu oma erilisele pehmusele kasutati pärnapuud mee- ja muude nõude õõnestamiseks. Niinepuu nimetus viitab otseselt taime koore alumise, pikkadest painduvaist ja tugevaist kiududest koosneva kihi niine kasutamisele talumajapidamises. Sellest olulisest toorainest ja ka noore lõhmuse painduvast koorest valmistati köisi, nööre, punuti sõelapõhju, meisterdati vakkasid, kergeid kosesaanide keresid ja suviseid tööjalatseid viiskusid (nädalas kulunud 3-4 paari).
Venemaalt tuli Eestisse ka niinriidest valmistatud matid, kotid ja pakkimismaterjalid, mida meil ei tehtud. Arheoloogiliste leidude alusel on niin üks vanimaid kiudaineid Eesti aladel. Narva põhjapoolsest eeslinnast Siivertsist leiti 1930. aastal kinnikasvanud merelahe põhjast turbakihi alt (3 m sügavuselt) kalavõrgu jäänuseid. Leitud niinenöör pärines juba mesoliitikumist. [1]

Ülendi pärn 1985. a juulikuul enne 1989. a põlengut. Foto: Tõnu Otsason

Just niinepuu koore usin kasutamine kahandas oluliselt Eesti metsades esinevate pärnade arvukust. Metsapuuna leidub teda nüüd pigem harva, ent säilinud on üksikud põlised pärnad, mida austatakse pühade puudena. Üks selliseid on kaitsealune Ülendi lõhmus Hiiumaal, mis põles maha 1989. a septembris, aga taastus allesjäänud kännust tänu elujõulistele vesivõsudele [4]. See Eesti vanim, umbes 600-aastane püha pärnapuu on rinnakõrguselt 6-meetrise ümbermõõduga, aga kõrgusega alla 5 meetri.PILT Laiusel kasvab üks ajalooline Kuninga pärn, mille istutas sinna Põhjasõja ajal Rootsi kuningas Karl XII. Kirikuaeda istutatud kolmest pärnast on alles jäänud ainult üks ning selle vanus on umbes 300 aastat [5]. Kolmas eriline põline eksemplar kasvab Raplamaal: Sipa pärn on üsna maapinna lähedalt ümbermõõduga lausa 9 meetrit, kõrgust on puul umbes 13 meetrit [6].

Tavalistes tingimustes kasvab harilik pärn kuni 25 meetri kõrguseks. Puu lehed on kuni 9 cm laiad ning südaja alusega, lehe alaküljel võib roodude nurkades näha roostepruune karvu [7]. Kasvukohalt eelistab pärn viljakat pinnast ja päikest, aga saab hästi hakkama ka varjus. Talub nii põuda kui ka saastet. [3] Just viimase omaduse tõttu on pärn väga levinud ilupuuna koduaedades ja parkides, Tallinna südalinna puudest on umbes 30% just pärnad [2]. Näha võib ka tema liigikaaslasi suurelehelist pärna (T. platuphyllos) ja kahe eelneva hübriidi ehk läänepärna (T. x vulgaris) [7].

Hariliku pärna lehed ja õied.


Pärn on ka väga hea meetaim, pärnaõiemesi on üks kallemaid ja haruldasemaid meeliike, ning rahvameditsiinis teada-tuntud raviomadustega taim. Kesksuvel õitsvaid pärnaõisi tuleks korjata koos kandelehtedega (õierao alusel olev leht) ning saastevabast kohast, seega linnapärnade õied üldjuhul tee valmistamiseks ei sobi [3]. Lausa surematuse õieks peetud pärnaõis sisaldab põletikuvastaseid eeterlikke õlisid. Ravimtaimena teatakse, et pärnaõis aitab külmetushaiguste vastu, sest paneb higistama ning alandab palavikku. Teed hinnatakse ka tema rahustava ning stressi maandava toime tõttu. Rahvameditsiinis on kasutatud ka pärnakoore alumist kaabet raskete põletushaavade raviks. [8] Pärna peeti omal ajal nii tõhusaks, et usuti epileptiku paranemist, kui too pelgalt istub pärnapuu all [3].

Lehtpuude seas on pärn olnud aegade jooksul igati tarvilik ning selle raviomadusi hinnatud kõrgelt. Isegi kui vanad taimed annavad jõudsalt vesivõsusid, siis selleks, et harilikke pärnapuid kasvaks rohkelt lisaks parkidele ka metsades, tuleb kunagine tehtud kahju taastada meil endil. Koosloodus istutab seega oma metsamaadele ka noori harilikke pärnapuid, mis loodetavasti on tulevikus eriliseks meelispaigaks mesilastele. Meie toetamiseks kliki siia või võimalusel istuta näiteks mõned pärnad oma maakoju. Kui linnaelu tekitab stressi, siis saad juua trööstiks pärnaõieteed ja istuda suvel sumiseva puu all. 



Kasutatud kirjandus

[1] A. Viires. 1975. Puud ja inimesed. Tallinn: Valgus, lk 113-116
[2] Wikipedia. Harilik pärn. https://et.wikipedia.org/wiki/Harilik_p%C3%A4rn
[3] S. Piippo. 2008. Taimede varjatud vägi. Tallinn: Varrak, lk 427-430
[4] EELIS. Ülendi pärn. https://infoleht.keskkonnainfo.ee/default.aspx?state=4;68547596;est;eelisand;;&comp=objresult=ala&obj_id=2270
[5] Wikipedia. Laiuse pärn. https://et.wikipedia.org/wiki/Laiuse_p%C3%A4rn
[6] Wikipedia. Sipa pärn. https://et.wikipedia.org/wiki/Sipa_p%C3%A4rn
[7] T. Kukk. 2004. Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak, lk 58
[8]. A.Paju. 1995. Aed ja mets kui apteek. Tallinn: Maalehe raamat, lk 145-146


Avatar

Maia Pruuli

Üles kasvanud näpud mullas, hetkel loodusturismi eriala tudeng. Vabal ajal kondab mööda metsi või surfab tormilaineid. Matkalt tagasi tulles on kaasas alati rohkem prügi kui minnes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga