Cart

Epp Maria looming võlub vaatajat oma muinasjutuliste tegelaste ning maastikega. Uurisime, milline on kunstniku suhe loodusega, mis mõtteid heietab keskkonna praegusest olukorrast ja millisena näeb tulevikku.

Millal käisid viimati suuremas linnas?

Kui suureks linnaks nimetada Haapsalut, siis eelmisel nädalal, kui suur on Tallinn, siis kuu aega tagasi, kui Rooma , siis 3 või isegi 4 aastat tagasi. Lähen linna vaid siis kui on äärmine vajadus, tihti seoses tööga nagu näiteks viimati Tartusse oma näitust üles panema Ülikooli Raamatukokku kuu aega tagasi. Vabatahtlikult eriti linnadesse ei kipu enam.

Suurema osa ajast askeldad sa oma Sepamaa talus Tõrvamaal. Kas vahel tuleb ka kerge linnaigatsus peale, et läheks teatrisse või restorani?

Kummaline öelda, aga ausalt ei tule linnaigatsust peale veel. Võibolla tuleb kunagi. Aga et me oleme loonud endale siia tallu ideaalsed töötingimused ja vajalikud mugavused elamiseks, siis ei kipu siit ära.

Sinu töödel on läbivateks motiivideks inglid, meri, aga samas ka suvised heinamaad. Millisel loodusmaastikul tunned ennast kõige kodusemalt? Milline on enim inspireeriv?

Eestimaa maastikud on kõik inspireerivad, tunnen ennast väga hästi lõuna Eesti männimetsades, kust ma lapsepõlves pärit olen, kui ka mereääretel kadakastel karjamaadel. Et ma elan just sellises viimatimainitud keskkonnas, siis see on vast olnud kõige läbivam motiiv mu loomingus. See on lihtsalt käepärast, vaatad aknast välja või teed jalutuskäigu koertega ja kassiga mere äärde ja saabki taas uue maali jaoks inspiratsiooni ammendatud. Metsa ees on mul aukartus, ma ei oska teda veel maalida, ta on nii salapärane, nii rikkalik oma värvide ja roheliste, hallide pruunide varjunditega, et ma ei küündi selleni. Küll aga väga imetlen maastikumaale, kus on metsa hästi mõistetud ja kujutatud.

Epp Maria Sepamaa rannaniidul
Foto: Triin Maasik

Oled öelnud, et värvid sinu töödel vahelduvad koos aastaaegadega. Kas selline lumeta talv sind loominguliselt ka kuidagi mõjutanud on?

Jah aastaajad muudavad küll mu värvipaletti. Tänavune talv on toonud minus esile halli armastuse, halle toone on nii palju erinevaid kui oskad neid looduses märgata. Ja et sel talvel vohab eriti roheline sammal nii karjamaadel, kividel ja puutüvedel, siis ka see on midagi uut, ilusat ja inspireerivat. Loodus üllatab alati oma iluga ja teinekordki ootamatust küljest. Sel talvel olen saanud oma aias imetleda lumikellukesi jaanuarist alates kuni siiamaani. Ime missugune ! Ja nii hingekosutav.

Jaga meiega palun üht eredat lapsepõlvemälestust looduses. 

Mulle on alati ikka loomad hingelähedased ja seega mu armas soe mälestus lapsepõlvest kui olin ehk 2-3 aastane on suur valge hani, kelle nimi oli ANI, kes mind väga hoidis. See väljendus selles, et ta käis mul kogu aeg kannul. Meelde on jäänud perega seenele minek just sinna kõrgete mändidega Koiva jõe äärsesse metsa. Mina olin meie pere eelviimane rivis ja minu kannul tuli Ani, ka seenele kaasa, sest mina läksin ju ka, mind ei saanud silmist lasta 🙂

Epp Maria ja Ani koos õe Iloga
Foto: erakogu

Mida arvad Eesti looduse olukorrast?

Arvan, et metsaraiumist ja kaevandamisi on siiski liiga palju meie väikese maa kohta. Riik peaks tervikpilti vaatama. Kui Eestist reklaamitakse metsarohke puutumatu loodusega riiki, siis peaks kindlasti seda lubadust ka täitma ja näitame metsa ja puutumata loodust. Aga paraku on teedeääred vaid vaatega räsitud lankidele või laiutavad suured kruusaaugud, ootan mõistlikumat suhtumist loodusesse. Aga nagu vanasõna ütleb “kus viga näed laita, tule ja aita”, siis mina püüan teha, mis minu võimuses, et oma koduümbrust hoida ka järgnevatele põlvkondadele. Oleme ostnud maad oma kodu ümbert just sellel otstarbel, et luua oma väike reservaat või looduskaitseala, kus me ei luba jahti pidada, ega metsa röövellikult maha saagida. Niidule on Jaak tammepuid istutanud, et rannaniitu ilmestada. Saan pea iga nädal mõne telefonikõne, kus soovitakse mu maad osta ära metsafirmade poolt, neile on siis hea vastata, et see on minu privaatlooduskaitseala ja ma ei soovi midagi müüa. See on ala, kus metsloomad saavad elada rahus ja linnud pesitseda, nii putukad kui väikesed närilised saaksid vabalt oma elu elada, oleme paigaldanud ka palju lindude pesakaste. Isegi ühe suure, mis võiks öökullile sobida või mõnele kakule, praegu pole veel elanikku näha olnud, aga ma ikka loodan, et keegi ka selle pesa hõivab. Rannaniitu hoiavad korras võsastumise eest suviti laenulambad. Metsikud orhideed on mul isegi aeda tulnud, rääkimata paljudest metsalilledest, see saab juhtuda vaid siis kui perenaine meeletult ei rohi ega trimmerda, ega liigita taimi, et sina oled umbrohi ja sina mitte. Ka umbrohuks peetud taimed õitsevad imeilusalt. Mul on üldse valus vaadata seda meeletut trimmerdamist, meie küla ujumiskohas tuleb alati mees trimmeriga just siis kui muulukad õitsevad või on just väikesed rohelised marjad loonud ja trimmerdab kõik maa “puhtaks” nii et tolm taga, vaid must maa jääb. Oma maal saan ma seda vältida aga mujal on küll valus kui näed, et kevadel pargis esimesena trimmerdatakse maha kaunid Äraunustamind lilled, seda nägin tihti Haapsalus elades. Loodusesse suhtumise muutust ootan ma väga, et inimene õpiks elama koos taimede, metsade, loomade jne. vastastikku austavas suhtes. 

Sinu maalidel on tõesti hämmastav mõju olla justkui päikesekiir ja vaikusehetk päevas, vitamiin hingele. Kas arvad, et nii ehedat ja rikkalikku ilu suudaksid luua ka linnakeskkonnas?

Ei suudaks kindlasti mitte. Ma olen nagu taim, kes kasvab hea meelega metsahämaruses tagasihoidlikult sambla varjus, aga linnas oleksin ma potilill, mis jääb kiratsema.


Millises Eestis tahaksid elada 10 aasta pärast? 

10 aasta pärast on ehk inimestel rohkem aru peas, et mõista ilma loodust austamata pole meil ka tulevikku, sest oleme selle osa. Loodan et tänavatel sõidavad enamuses elektriautod või mõnel muul säästlikul energiaallikal. Ootan muutust pakendikultuuris, praegu me hakkame tasapisi koguma ja taaskasutama seda hullu hulka pakendeid, aga tulevik võiks olla, et neid pakendeid ei tekikski nii palju, et kõik tootvad firmad vaataksid üle kuidas pakendada nii et sellest jääks väiksem jalajälg. Taaskasutuses on tulevik, raiskav pillav tarbimine on siis ehk vaibumisteel 🙂


Avatar

Maia Pruuli

Üles kasvanud näpud mullas, hetkel loodusturismi eriala tudeng. Vabal ajal kondab mööda metsi või surfab tormilaineid. Matkalt tagasi tulles on kaasas alati rohkem prügi kui minnes.

0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga