TEGUTSEN IGAPÄEVASELT NII PALJU, KUI MA VÄHEGI SAAN JA ON MINU VÕIMUSES. KERTU BIRGIT ANTON

Kertu Birgit Anton seisab kodanikuaktivistina Eesti ja ka ülejäänud maailma heaolu eest, et võimalikult paljudel inimestel oleks Maal hea elada. Oma tegevusega on ta teistelegi eeskujuks ning julgustab inimesi loodus- ja keskkonnateemadel sõna võtma. Koosloodus uuris Kertult tema mõtete ja ootuste kohta, mis puudutavad loodust, hetkeolukorda ja tulevikku

Millal veetsid viimati pikemalt looduses aega? Kas looduses käimine annab Sulle rohkem jõudu keskkonnakaitsele pühenduda või on see koht, kus puhata ja unustada kõik muu? 

Viimati veetsin looduses pikemalt aega sel nädalavahetusel, kui käisime perega Loode-Eestis matkal. Peamiselt on looduses käimine minu jaoks puhkamise, liigutamise ja mõtete korrastamise võimalus, mis lubab argisest kiirustamisest korraks välja astuda. Samas ei saa ma jätta ka looduses käies mõtlemata inimese tekitatavale looduskahjule. Näiteks on mulle saanud väga keeruliseks kõndida looduses ükskõikselt mööda maha visatud prügist – sageli võtame perega matkates juba kodust mõne vana koti kaasa, mille sisse prügi koguda. Kuigi see on tegelikult tibatillukese mõjuga tegevus, on sel siiski positiivne mõju olemas ning endalgi on pärast hea tunne, teades, et olen täna pisut maailma parandanud.

Kui sageli tuleks loodusega kontakti hoida?

Ma arvan, et loodusega kontaktis olemise tunne peaks olema võimalikult sageli, aga seda saab erinevat moodi saavutada. Üks võimalus – küllap ilmselge – on minna metsa või mujale „loodusesse“ liikuma, matkama. Aga loodusega seotud olemise tunne peab säilima ka argipäevas, linnakeskkonnas. Ma tunnen end loodusega seotuna näiteks toidupoes vaagides, kas osta Hispaaniast toodud köögivilju või mitte, kuna ma tean, kuivõrd suur maa-ala on seal kasvuhoonetega kaetud, või püüdes riideid ostes leida parimat valikut puuvilla ja plastikkiudude vahel, millest üks vajab kasvatamiseks tohutult palju vett ja ohtlikke taimekaitsevahendeid, teine aga puistab looduskeskkonda mikroplasti. Oluline on tunda enda igapäevases elurütmis, kuivõrd palju on meie tegevused mõjutatud meie elukeskkonna, näiteks ilma poolt. Me peame tajuma, et isegi siis, kui meile tundub, et oleme loodusest sõltumatud, vajame me tegelikult igapäevaselt looduselt tuge ja elutähtsaid „teenuseid“, näiteks viljakat mulda ja tormivaba ilma.

Kuidas mõjutab Sinu meelest praegune eriolukord inimeste suhtumist keskkonda? Kas see pigem lähendab meid loodusega või vastupidi?

Ma arvan, et praegune eriolukord mõjub inimeste suhtele loodusega väga erinevalt – me käime nüüd perega rangelt igal nädalavahetusel korra-kaks linnast väljas looduses, varem tegime seda harvem, aga küllap on palju neid, kes ühel või teisel põhjusel praegu üldse looduses käia ei saa. Samas laiemat pilti vaadates on näha, et keskkonna säästmine, mis pole laialt kunagi eriti tõsiselt fookuses olnud, on nüüd täiesti tahaplaanile lükatud. Ühekordsete toodete tarbimise vähendamine, taastuvenergiasse investeerimine ei tundu hetkel kuigi olulised. Alles hiljuti uuris rahandusminister Martin Helme, kas Eesti võiks vähemalt ajutiselt väljuda CO₂ kvootidega kauplemise süsteemist, et saaksime Eestis toodetava elektri hinna kunstlikult alla tuua. Sealjuures ei paistnud, et ta oleks kuidagi mõistnud, et CO₂ kvootide hind on kõrge mitte meie kiusamiseks, vaid selleks, et püüda hoida kliimakriisi hullemaks minemast, ning et Eestis toodetava elektri hinna langetamiseks tuleb seda toota vähem reostavatest allikatest. Muidugi tuleb kõigepealt päästa inimesed koroonaviiruse käest, kuid kui meie kui inimkond tahame ka mõnekümne aasta pärast endiselt elada planeedil Maa ligikaudu sellisena, nagu me seda täna tunneme, siis peame me selle nimel juba praegu ja pidevalt töötama.

Kui mõtled inimestele, kellega Sa igapäevaselt ja ka juhuslikult kokku puutud, siis millised nende teod panevad Sind naeratama ja rõõmustama ning annavad motivatsiooni kliimaaktivistina jätkata?

Mulle teeb palju rõõmu, kui näen näiteks Eestis ringi liikudes, et kuskile on kerkinud päikesepaneele või tuulegeneraatoreid – ma olen õnnelik, et keegi on otsustanud investeerida enda raha väiksema süsinikujalajäljega energia tootmisesse. Eelmisel aastal kasutati Viljandi Pärimusmuusika Festivalil ainult komposteeruvaid nõusid, pandi üles nõudepesupunktid ning soodustati enda nõude kasutamist, mis tegi terve festivalikogemuse minu jaoks varasemast palju nauditavamaks ning näitas ka teistele, et saab küll vähem keskkonnavaenulikult hakkama. Lisaks on mul väga hea meel, kui keegi ütleb, et on teadlikult hakanud varasemast keskkonnasõbralikumaks, näiteks muutnud enda menüüd või tarbimisharjumusi. Sellistel hetkedel ma tunnen, et minu ja teiste aktivistide tegevus kannab vilja, et me pole üksi ning meie tegevusel on päriselt mõju. Üldiselt aga meenub mulle ruttu, et kuigi need teod on sammud õiges suunas, on nende mõju tõenäoliselt ikka liiga väike, et hoida kliimasoojenemist alla 1,5°C võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga, ning endiselt on suur puudus suurtest süsteemsetest muutustest.

Kas tunned vahel ka lootusetust või suudad alati hoida mõtted positiivsena, et inimkond teeb üheskoos sammu rohelisema tuleviku poole?

Ma tean, et väga tõenäoliselt ei suuda me kui inimkond hoida globaalset soojenemist 1,5°C piires. Isegi kui kõik riigid täidaksid Pariisi kliimaleppega võetud kohustusi – mida suur osa riike sugugi praegu ei tee –, ületab globaalne soojenemine tõenäoliselt isegi 2°C. Me ei tea, kuidas sellises maailmas tagada kõigile piisavalt vett ja toitu, elamispinda, turvalist ja sõjavaba riigikorraldust. Ma tean seda masendavat prognoosi, aga enamasti ma ei mõtle sellele kahel põhjusel: esiteks kipub mind nende mõtete juures haarama paanika, mis ei soodusta läbimõeldud ja faktipõhist tegutsemist, ning teiseks saab alati hoida olukorda veel hullemaks minemast. Seetõttu ma tegutsen igapäevaselt nii palju, kui ma vähegi saan ja on minu võimuses.

Jaga meiega üht Sulle olulist või eriliselt meeldejäävat elamust looduses.

Eelmisel suvel matkasin kaks päeva Kõrvemaal ja see oli minu jaoks esimene kord elus teha läbi üks mitmepäevane matk. Ma avardasin enda võimete piire, nautisin ajutist eraldatust välismaailmas toimuvast, kogesin väga mitmekesist ja ääretult ilusat loodust ning sain keskenduda enda jaoks olulistele inimestele. Kogesin, et tõepoolest pole vaja lennata kaugele reisile, et kogeda meeldejäävat puhkust. Midagi taolist tahan lähitulevikus kindlasti korrata.

Mis on Sinu lemmikkoht Eestis –  mis teeb selle koha sinu jaoks eriliseks?

Üks minu lemmikkohti Eestis on mu vanaema kodu ja selle ümbrus Kesk-Eestis. Olen hiljuti hakanud seda paika kui kohta enda jaoks eriliselt väärtustama, sest ma saan sinna minna füüsiliselt eemale argisest kiirustamisest, kolada metsade ja põldude vahel ja olla rohkem enda mõtete keskel. Seal on võimalik teha mitte midagi või vähemalt mitte midagi sellist, mis nõuaks tavapärast mõttetööd.

Millises Eestis tahaksid elada 10 aasta pärast? 

Ma tahan elada ühtehoidvas Eestis, mis hoolib enda inimeste heaolust nii sõnades kui ka tegudes, kus võimalikult paljud inimesed on õnnelikud. Ma tahan, et meie linnade linnaruum oleks kutsuv, ühendav ning valmis ootamatute ilmastikunähtustega hakkama saama. Ma tahan, et meie asulad oleksid omavahel hästi ühendatud ning seda eelkõige autovabalt liiklejate jaoks. Ma tahan, et me ei elaks üle Maa võimete, kasutaksime aastas vaid nii palju ressursse, kui Maa suudab taastoota ning oleksime väga lähedal kliimaneutraalsuse saavutamisele või lausa seda saavutanud. Ma tahan, et me ei ohustaks oma tegevusega inimkonna tulevikku. Selle nimel ei peaks kümme aastat ootama – Eesti võiks olla selline võimalikult ruttu.