Eelkõige laulja ning laulukirjutajana tuntud Hedvig Hansoni elu ning looming on mõlemad tugevasti loodusest mõjutatud. Eesti 100. sünnipäevaks kirjutas ta laulu ,,Kodumaa“, mille sõnad on pärit Ellen Niidu samanimelisest luuletusest ning mis ülistab meie kodumaa ilu, loodust ja inimesi.
Millal käisid viimati looduses? Kui sageli tuleks käia looduses?
Käin looduses iga päev. Mulle on seda tasakaaluks väga vaja. Kellelegi ei saa ju öelda, et kui tihti ta peaks looduses käima, aga ma usun, et näiteks perearstid võiks rahustite ja unerohtude asemel soovitada ärevatele inimestele just seda: ,,Mine metsa! Hinga sügavalt.”
Oma uue elukoha valisin ka nii looduslähedase, kui see on linna ääres võimalik. Ja olen õnnelik! Elan oru servas, kuulen siin kevadest sügiseni sookurgede huikamist, aia taga käivad varahommikuti kitsed, vahel karjub sokk ka! Mõnikord saan foto kitsedest või rebasest omaenda terrassilt…päikesetõusu näen läbi kasesalu…
Kas Sa eelistad looduses käies talvist vaikust või kevade tärkamist iseloomustavat metsa täitvat linnulaulu? Mida pakuvad erinevad aastaajad Sulle?
Erinevad aastaajad pakuvadki erinevaid elamusi. Kuna meie kliimas muutub ilm pea iga päev, siis ka iga ilm on omamoodi energiaga. Sel talvel pole küll valget vaikset talvise piltpostkaardi metsailma palju olnud, aga metsaõhk on alati kosutav. Loomulikult on kevadine ärkamine imeline, ärkad ise ka jälle uuesti…linnulaulu on juba jaanuarist kuulda olnud ja kevademärke on juba nähtud. Käin ikka metsas pildistamas ka – linde ja taimi. Suur üllatus oli, kui 2. veebruaril nägin näsiniinepõõsast õitsemas.
Kui olulist rolli mängib looduses käimine inimese üleskasvamisel? Loodus ju kasvatab inimest… või mis?
Usun, et väga suurt rolli ja olen väga tänulik elule, et ma ei kasvanud suures linnas. Et mu mets oli kohe mu kodu lähedal. Kasvasin väikelinnas Tõrvas, kus on väga kaunis ja mitmekesine loodus. Kolm järve, Õhne jõgi, pargid, metsatukad, raba…Käisime vanaemaga marjul-seenel, rabas jõhvikaid korjamas…hulkusin päris palju ka üksi ringi, mu fantaasiamaailm on suuresti loodusega seotud. Loodushääled ja -rütmid – tahan uskuda, et ka mu muusika on sellest harmooniast läbi põimunud. Olen tähele pannud, et ka maastik mõjutab inimest – nii on mul lõuna-eestlastega kuidagi lähedasem teineteisetunnetus kui näiteks saarlastega!
Lõuna- Eesti vahelduvrikas maastik on dünaamiline! Metsad, jõed, järved, mäed, orud, kurvilised teed…see on mu hinge kutse! Ma püüdsin noorena minna maailma, ent igatsesin ruttu koju tagasi, eelkõige oma tuttavatele radadele. Väline edu ei saanud mulle olulisemaks.
Eesti loodus on väga mitmekesine. Mida ainulaadset see meile pakub? Mille üle peaksime eriti uhked olema, millest peaksime kahe käega kinni hoidma?
Tõesti, meil on rikkusi, mida peaksime hoidma. Üldiselt on ju teada, et eestlase viimase aja valu on metsade laastamine pärast. Me ei kujutagi ette, kuidas see “äri” käib. Ning meile selgitatakse ikka, et metsa peabki “majandama”. Aga on asjatundjaid, kes teavad, et taoline “majandamine” on puhas rahaahnus.
Inimesed näevad neid lagedaks võetud maalappe peamiselt autoga sõites, need riivavad ilumeelt ja miski torkab hinges…
Aga enamik ei kujuta isegi ette, mida tähendab tegelikult taoline, südametu metsaäri loomadele ja lindudele, kogu ökosüsteemile.
Rabad, iidsed paigad saavad veel jääda puutumata, sealt pole justkui midagi võtta…
Ma usun, et peaksime uhked olema oma puutumata looduse üle, seda jääb mujal maailmas aina vähemaks ja kui kõik maailm on hullunud nendest nutividinatest, tüdinenud meeletust meelelahutusest ja lõpuni kurnatud kapitalistliku korra kaelanöörimisest, saaksid nad tulla Eestisse, sanatooriumi! Loodusturism, see võiks olla lähituleviku väljavaade ja ühtlasi parim ravim inimhingele. Kõik loodusega seotud inimesed ütlevad, et väljamaalased ahhetavad meie loodusretkedel. Tihti ei oska ise hoida seda, mis endal olemas. See on üks elu paradokse.
Kuidas tänada loodust meile antud emotsioonide eest? Kuidas saaks igaüks öelda loodusele “aitäh”?
Mina tänan loodust mõttes alati. Olen saanud looduses vastuseid oma küsimustele, lahendusi hingelistele hädadele, rahu ka inimsuhetesse.
Kui metsas käin marjul-seenel või toon jõuludeks kuuse, siis ütlen ikka metsale ka kõva häälega “aitäh!”
Usun, et igaüks saaks millegagi panustada, kasvõi metsast prügi ära tuues. Ehk võiks ka loodusaktivistid teha rohkem üleskutseid, olla enam kogukondlikke talguid, vestlusi…mets on ju ka meie kultuurilugu. Ja ausalt öeldes palju ehtsam osa kui suur osa punnitatud ja edevusega täidetud “kultuurist”.
Tihti on nii, et eesti inimene vajaks tagant utsitamist ja see omakorda nõuab energilisi utsitajaid. Mina arvan, et eestlased võiks tulla kokku ja olla hinges koos ja eestlased mitte ainult laulupeol. Metsas võiks koos näiteks laulda laulu: “Metslane olla on uhke ja hää”!? Väike nali enda üle ei tee paha.
Mul ei ole enam ambitsioone oma karjääriga seoses, see ei tundu enam oluline. Küll aga tahaksin ma midagi ära teha Eesti looduse kaitseks. Minu jaoks ongi kodumaa tähendus seotud eelkõige Eesti loodusega. Kui keegi vajaks selles vallas mu nime ja panustamist, võtku ühendust!
0 Comments