Cart

Rännumees Relve ei seikle mööda kodumetsi ja maailma alati üksi, vaid aitab matkata ka teistel- seda nii ühiste avastamisretkede või läbi Vikerraadio saate ,,Kuula rändajat” paeluvate helipiltide abil. Koosloodus uuris Hendrikult möödunud, praeguste ning tuleviku loodusradade kohta.

Milline oli Sinu esimene rännak? 

Hendrik üheksa aastaselt isa, emaga telkimas Foto: H. Relve erakogu

Isa, kes oli Stalini ajal Kasahstani küüditatud, jõudis sealt tagasi 1955. aastal. Olin siis esimeses klassis. Suvel viis ta me pere Lõuna-Eestisse matkama. Kõndisime palju, tegime lõkkel süüa, magasime öösel telgis. See jäi meelde.

Oled üks Albioni reisijuhtidest ja viid aastas läbi ka mõned pikemad grupireisid maailma eri paigus. Kas käid meelsamini mööda vanu radu või naudid rohkem pigem uute paikade avastamist? 

Kindlasti eelistan otsida uusi radu. Maailm on ääretult põnev.






Kas Sinu meelest on eestlastel veel alles põlisrahvastele omane oskus elada kõrvuti, ühes loodusega? 

Seda võib vaadata kahtepidi. Minu tutvuskonnas on selliseid päris mitmeid. Kui aga võrdlen eestlast päris loodusrahvastega maailmas, kelle juures olen olnud, siis on väga suur hulk eestlasi praegu loodusest võõrdunud. Minu käsitluses tähendab loodusega koos elamine muuhulgas ka loobumist paljudest heaoluühiskonna mugavustest. Seda ei ole enamik eestlasi nõus tegema.

Milline on Sinu lemmikpaik Eestis?

Neid on kümneid kui mitte sadu. Elan metsa ääres ja ainuüksi kodu lähistel on metsades ja soodes lemmikpaiku rohkesti.

Kas Sinu arvates aitab mujal rändamine näha ja mõista paremini oma kodumaa väärtusi? Või peab selle jaoks ikkagi oma soodes ja rabades müttama?

Kindlasti aitab mujal rändamine mõista Eesti loodust paremini. On üks selline ilus ütlus: „Kõige raskem on märgata kõige tähtsamaid asju. Sest nad asuvad liiga lähedal ja on liiga suured“. See on üks mu juhtlauseid. Kui olen olnud Eestist väga kaugel, olen mõttes avastanud mõne sellise Eesti iseärasuse, mis kodus olles hoomamata jäänud.

Igal sajandil on oma nägu. Milliseid muutusi on kaasa toonud 21. sajandi igatepidi avatud maailm rännumeestele, võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga?

Minna on lihtsam ja see toob kaasa pealiskaudsuse ohu. Kõik need lõputud reispaketid, mida maailma reisfirmad välja pakuvad (ka individuaalränduritele) on kui hiiglaslik kaubakeskus, kus igal tootel küljes hinnasilt. Vaatad, palju raha on ja muudkui lähed. See devalveerib rändamist. Ma ise lähen vaid siis, kui olen enda jaoks reisi mõtestanud ja teinud selle eel tõsiseid ettevalmistusi. Raha on teisejärguline. Rännata võib ka õhukese rahakotiga.

Mida arvad Eesti looduse olukorrast?

Alati võib seda olukorda vaadata kas kriitilisest ja negatiivsest või sõbralikust ja positiivsest vaatenurgast. Minu vaatenurk on see teine. Või siis teiste sõnadega, ma ei taha niivõrd sõdida negatiivse vastu kui seista positiivse eest. Nii võttes on Eesti loodus oma vaheldusrikkuse ja loodusmaastike rohkusega tore ja näitan seda kaugemalt tulnud loodusesõpradele uhkusega.

Hendrik kuuekümne üheksa aastaselt fotojahil Foto: H. Relve erakogu

Jaga meiega palun üht Sulle väga olulist loodus- või reisielamust.

Kõnelen kõige viimasest. See oli nädal tagasi. Läksime kahekesi Jalase sohu, kus enne polnud käinud. Nagu ikka, vältisin sissetallatud radu ja läksin tunde järgi. Seekord oli siiski igaks juhuks kaasas GPS. Tunnikese mütanud, avastasin, et riistapuu taskust kadunud. Ilmselt oli üle kraavide ja mätaste turnides taskust välja libisenud. Siis tegin seda, mida asjade kadumisel ikka olen teinud. Hakkasin tuldud teed tagasi minema. Jälgi näha ei olnud, nii et peamiselt intuitsiooni järgi läksin. Ei leidnud midagi. Siis pöörasin ümber, et veelkord sama teekond läbida. Siis ühe kraavi pervel tundus, et siin võis küll GPS taskust välja kukkuda. Jäin paigale ja hakkasin hoolikalt ümbrust silmitsema. Mitte midagi ei olnud näha.  Seisin nõutult paigal. Seistes tundsin, et kummiku talla all on midagi kõva. Tõstsin jala üles. Seal ta oli, sookailude vahel ja üleni turbasse vajunud. Niisiis jalad leidsid ta üles. Mu sisetaju ehk sisemine loodus oli olnud targem kui mõistus.

Millises maailmas tahaksid rännata ning elada 10 aasta pärast? 
Kindlasti seal, kus loodus on rikkumata ja saan olla loodusega omapead. See võib olla sama hästi nii Eestis kui mujal maailmas.


Maia Pruuli

Üles kasvanud näpud mullas, hetkel loodusturismi eriala tudeng. Vabal ajal kondab mööda metsi või surfab tormilaineid. Matkalt tagasi tulles on kaasas alati rohkem prügi kui minnes.

0 Comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga