Jalakal on jalad all, kuid kes on künnapuu?

Mõlemad jalaka (Ulmus) perekonda kuuluvad puud on Eesti kõige kõvemad ja sitkemad puuliigid. Juba vanasti peeti kõvaduselt jalakat selgelt tarbepuudest esimeseks. Künnapuu tuleneb sõnast künnap, mis tähendab paljudes eesti murretes suurt loomakõõlust ja mis kinnitab omakorda puu erilist sitkust. Kogu Euroopas kasutati künnapuud laialdaselt vankriosade valmistamiseks, eriti aga reepainardite (painutatud ristpuu, mis ühendab ree kodarapaare) ja hobuste lookade materjaliks. Puu tähtsust näitab asjaolu, et Edela- Eestis oli koguni painardi levinud nimetus hoopis künnap [1].

Mõlemad puuliigid esinevad looduslikult Põhja- Kesk- ja Lõuna-Euroopas, hariliku jalaka levila ulatub isegi Aasiasse [8]. Harilik jalakas on ajalooliselt olnud levinuim jalakaline Lääne- ja Põhja- Briti saartel, eriti rikkalikult kasvasid puud Šotimaal: Ulmus glabra inglise keelsed nimetused on wych elm, Scotch elm või Scots elm. Sõna “wych” tuleneb vanast inglise keelest sõnast “wice”, mis tõlgituna tähendab nõtket [2]. Hariliku jalaka koor on esialgu värvuselt tumepruun ja noorelt veel sile. Sellest tuleneb ka liiginimetus glabra, mis tähendab ladina keeles siledat. Puu vananedes muutub korp tumedamaks ja sügavavaoliselt krobeliseks. Jalaka kohta kirjutavad vanemad allikad, et see on suurepärane mööblipuit, mis vananedes läheb aina ilusamaks ega koita kunagi. Niisamuti peeti teda ka sobivaks kasutada vesiehituses [1]. 

Germaani uskumuse järgi tekkisid esimesed kaks inimest – mees ja naine – saare- ja jalakapuust, mis mere tagant tulid ja kaldale uhuti. Rannal olnud kolm jumalat puhusid neisse hinge, kõne, vere ja värvi. Jalakas koos pärna ja tammega kuulusid ka õunapuude hulka, mis maakodudele kaitset ja hoolitsust pakkusid ning millelt ei tohtinud karistamatult lehti ega oksi röövida. Mõnel pool Saksamaal, eriti Reinimaal, oli jalakas kiriku kõrval kõige lugupeetavam ja auväärsem asi külarahva elus [6].

Ants Viirese sõnul on inimesed jalakalisi nende tugevate omaduste tõttu rohkelt kasutanud ning just sellepärast ongi neid tänastes Eesti metsades alles üsna kasinalt. Nende tarvitamisestki on alles vähe mälestusi. Künnapuu kuulub kolmanda kaitsekategooria taimeliikide nimestikku. Looduskaitseseadusest tulenevalt on seega vähemalt 10% teada olevatest künnapuu kasvukohtadest võetud kaitse alla [3]. Künnapuu on ka Eesti Punases Raamatus (2008) ohukategoorias  ohu piiril.

2011. aastal valis ajakiri Eesti Loodus nii jalaka kui ka künnapuu aasta puuks. Tänapäeval tuntakse mõlemat puuliiki pigem kui õue- ja pargipuudena. Üks hariliku jalaka aretatud vormidest, mida sageli näeb koduaedades on ’Pendula’ või ‘Camperdownii’ ehk meil tuntud kui leinajalakas, mille kaarjad allapoole kasvavad oksad moodustavad võrast vihmavarju kuju. 

Jalakad eelistavad kasvukohana pigem viljakaid muldasid ent on samas küllaltki hästi varjutaluvad puud. Viimase sajandiga on paljud viljakamad metsamaad haritud põllumaadeks, mis on teine põhjus nende kasinas levikus looduses. Täna on Eestis alles ainult vähesed segametsad, kus on jalakad ülekaalus. Sellised metsi leidub Abruka saarel, Puhtulaiul, Heimtalis ja mõnel soosaarel või näiteks üks vanimatest Heimtali ürgorus, kus kasvab ka Eesti kõrgeim harilik jalakas. Looduslikult esineb künnapuud tunduvalt vähem eelmainitud sugulast, mõned kasvukohad on Koiva, Võhandu, Valgejõe, Mustjõe, Jänijõe ja Pedja jõe ääres. Pehmem kliima sobib aga neile pigem niiskuslembelistele laialehistele hästi, seega võib tulevikus ehk näha ka taas jalakate puistusid.

Jalakad kasvavad umbes 25m kõrgusteks, aga võivad küündida isegi 40 meetrini. Vanuseks on puudel keskmiselt 300 aastat. Eesti tõenäoliselt vanim künnapuu on loodusemehe Hendrik Relve sõnul tuntud Palivere hiiepärna nime all, mida austati pühapuuna juba 1564. aastal või veelgi varem. Seda tõendavad ohvrianniks viidud maa seest leitud mündid. Hiiepärnaks kutsutakse puud inimlikust eksimusest, sest kaugemal vaatlusel võib künnapuud pidad tõesti ka pärnaks. Jämedaim künnapuu, mis oli varem ebatäpselt määratud harilikuks jalakaks, kasvab Võrumaal Vastseliinas. Sealse Sarnito (Saarniite) künnapuu ümbermõõt on rinnakõrgusel 633 sentimeetrit. Segadus kahe liigi määramisel on levinud ja üsna tavaline – isegi vanad eestlased ei teinud neil puudel alati vahet [4].

Jalakatele on omane kevadine (aprill-mai) õitsemine veel enne puude lehtimist, olles nõnda nektari poolest vajalikud ka mesilastele. Rippuvad punakasvioletsed õiekimbud on üsna iseäralikud ning nendest juunis valmivad pähklikestega tiibviljad on abiks ka puude eristamisel. Jalaka vähest looduslikku uuenemist põhjustavad külmakohrutus ning valgusepuudus, mille tõttu hukkuvad sageli noored tõusmed. Künnapuul korduvad seemneaastad kahe-kolme aasta tagant. Looduslikku uuendust leidub aga harva, sest seemned kaotavad kiiresti idanemisvõime [9].

Kuidas siis ikkagi sarnastel puudel vahet teha?
Nimelt on künnapuul vilja roots pikem kui seda ümbritsev lennutiib, harilikul jalakal aga tiivast lühem.

Väliselt sarnased puud erinevad ka võrsete poolest. Künnapuu võrsed on siledad ja läikivad, jalaka omad seevastu karvased. Sama kehtib ka puude lehtede kohta. Künnapuu leht on käe all pehme, hariliku jalaka oma aga pealt lehe tipu poolt alusele tõmmates tugevalt kare, kesksuvel lausa valusalt kriipiv nagu ajamata habe. Üsna sageli on künnapuu lehtedel üks pool teisest tunduvalt pikem, muutes lehe ebasümmeetriliseks. Lisaks kõigele eelnevale öeldakse, et ,,jalakatel on jalad all”, mis viitab lehe alumisel poolel olevatele leheroodudele. Harilikul jalakal hargnevad need tavaliselt enne leheservani jõudmist kaheks, künnapuul aga üldjuhul mitte [5].

Jalakaid kimbutab looduses seenhaigus nimega jalakasurm (ing k Dutch elm disease), mille tulemus on puu kuivamine. Jalakasurma haigust põhjustab seen Graphium ulmi ning puult puule kandub ta maltsaüraskitega [9]. Jalakasurma tunnused on võra tipust kuivanud oksad ja koorealuses puidus must katkendlik ring. Haiguse tõrjeks haiged oksad ning hukkunud puud põletatakse. Jalakasurma on leitud ka Eesti parkidest [7]. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõlemad- harilik jalakas ja künnapuu- on väärt lehtpuud ning olulised looduslikud liigid meie metsade liigirikkuse säilitamisel. Sellel aastal on Koosloodusel plaanis istutada laialehistest liikidest just suures osas künnapuid, et nende arvukust tasapisi tõsta ja taastada. Kui soovid Kooslooduse tegevust toetada, siis vajuta siia.

Kasutatud kirjandus

[1] A. Viires. 1975. Puud ja inimesed. Tallinn: Valgus, lk 117- 118
[2] https://en.wikipedia.org/wiki/Ulmus_glabra
[3] https://et.wikipedia.org/wiki/Looduskaitse_all_olevad_liigid_Eestis
[4] https://sakala.postimees.ee/371000/vahe-tuntud-jalakad-arvestavad-iga-lehega
[5] http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/kynnap.htm
[6] https://www.miksike.ee/docs/referaadid/jalakas_evelin.htm
[7] https://et.wikipedia.org/wiki/Jalakasurm
[8]http://dbiodbs.units.it/carso/chiavi_pub30_palm?usr=admin&step=133&altro=135&n=1446
[9] http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel3769_3748.html