Kadri Kalle on vabakutseline korraldaja, õpetaja, kokk ja veel palju muudki. Tema kireks on jätkusuutlik areng ning ta on keskkonnateadlikkuse ja säästva arengu hariduse koolitaja. Uurisime Kadrilt, mis on meil Eestis hästi läinud ning milliseid samme meil veel astuda on vaja, et tulevik oleks helgem.
Kuidas on eriolukord sinu elukorraldust muutunud? Kas oled läinud nädalatel veetnud looduses tavalisest rohkem või vähem aega?
Kuna töötan vabakutselina nii ehk naa kodukontorist, siis selles mõttes pole mu elu väga palju muutunud. Aga jah, kuna muud vabaajaveetmisvõimalused langesid ära, hakkasin rohkem niisama õues liikuma, peamiselt küll rattaga lihtsalt linnas ja linna ääres sõites. Olen enda jaoks avastanud Emajõe kalda, kus varem nii palju ei käinud, aga nüüd olen mitmel korral raamatut lugemas käinud. Ka botaanikaaeda olen uuesti üle mitme aasta sattunud. Eriolukord on mind rohkem pannud avastama Tartu linnaloodust ja seda, kui tore see on, et meil Emajõgi linnast läbi voolab. Paaril korral olen ka käinud kaugemal linnast väljas looduses. Mida kevadisemaks läheb, seda rohkem õue ja loodusesse tõmbab.
Lõpetasid 2009. aastal Eesti Maaülikooli maastikukaitse ja –hoolduse eriala. Milliseid positiivseid muutuseid oled oma lõpetamise aastast täheldanud ja mis oli nii sel ajal kui ka praegu keskkonnas probleemseteks kohtadeks?
Positiivsemaks on palju muutunud, kui võtta kasvõi keskkonnasõbralikemate toiduainete kättesaadavus – mahe- ja vegantooted. Lisaks uutele ökopoodidele on mahetooteid ka rohkem suurtes supermarketites saada. Keskkonnahoidlikud sündmused, mille valdkonnas nüüd rohkem toimetamas olen, on samuti aina rohkem pilti tulemas. Näiteks korduskasutatavate panditopside kasutamine on juba vaikselt normaalsuseks saamas, samas polnud seda veel 5 aastat tagasi olemas. Meil on juurde tekkinud mitmeid väikseid ja suuremaid ettevõtteid, kes keskkonnasõbralikemaid alternatiive pakuvad. Keskkonnateemad on aina enam rohkem pildis. Näen, et praegu räägitakse pea igal pool sellest ja räägitakse rohkem süvitsi. Ettevõtetel on ka rohkem huvi oma keskkonnamõju ja selle vähendamise vastu.
Probleemiks on muidugi jätkuvalt meie energiasektor, kus samuti väikseid samme on tehtud, kuid üldine retoorika on paljuski üsna samaks jäänud.
I Land Sound on üks esimestest Eestis korraldatavastest suurüritustest, kus mõeldakse igal sammul ka keskkonna peale. Sul oli võimalus tegeleda eelmisel aastal selle festivali jäätmeteemaga. Mis on sinu arvates suurim takistus, miks jäätmekäitlus ja keskkonnahoid varasemalt muudel üritustel pigem tahaplaanile on jäänud?
Peamiselt on see sellepärast, et kuigi meil on kohustused jäätmeid liigiti koguda, on jätkuvalt lihtsam kõik ühtekokku kallata. See on korraldaja jaoks lisatöö, kuhu tuleb aega ja ressurssi panna. Praegu on see veel pigem erand kui norm, kasvõi näiteks vajalikku inventari pole alati lihtne leida. Hetkel on see veel pigem visiooni ja missiooniga korraldajate teema, kes hoolivad ka sellest keskkonnajäljest, mida nende üritused jätavad. Mõned asjad on ka muidugi valearvamuste taga – arvatakse, et liigiti jäätmete kogumine ja äraandmine on kallim. Kuid mida paremini on jäätmed eraldi kogutud ja mida suurema hulga neist saab uuesti ringlusse saata, seda odavam on tegelikult neid ära anda. Eks kõige selle tõttu sai meil sõpradega ka loodud ettevõte Acento, mille rolliks on korraldajaid aidata neile küsimustele vastata ja häid lahendusi üles leida.
Mida arvad Eesti looduse hetkeseisundist?
Maailma mastaabis on meil vist veel hästi, magevett meil on, ka loodusalasid võrreldes paljude teiste riikdiga on palju, kaitstavate liikidega tundub olukord pigem hea olevat. Pigem on tunne, et me ei oska väga hoida seda, mis meil on ja käitume tulevikutrende arvesse võttes oma loodusega üsna hooletult. Metsateema kasvõi üks neist näidetest – kas see on ainult puidutootmiskoht või ka midagi rohkemat. Kasvuhoonegaaside heite ja jäätmete ringlussevõtu seisukohast oleme muidugi Euroopa kontekstis pigem kehvas seisus. Ja Läänemere seisund pole endiselt kiita.
Jaga meiega üht Sulle olulist või eriliselt meeldejäävat elamust looduses.
Mulle jäävad eriliselt meelde päikesetõusud. Olen ise pika hommikuse unega ja satun päiksetõusu nägema harva. Praegu meenub eriliselt üks eelmise suve päikesetõus, kui Pärnumaal sai merre ujuma mindud. Vesi oli nii vaikne ja sile, et sulas silmapiiril taevaga täiesti kokku, ruumitunnetus kui selline kadus ja tekkis tunne, nagu ujuksin lõpmatusse.
Millise väikese muutuse võiks iga eestlane oma harjumustes teha, et olla keskkonnasõbralikum?
Osta vähem igasuguseid asju, ka ökoasju. Kõige ökomad asjad on need, mis jäävad ostmata. Võiksime rohkem läbi mõelda, mida me tegelikult vajame. Ka kingitusi tehes. Me oleme nii harjunud oma tundeid enda ja teiste suhtes asjadega väljendama. Aga enamusi neist asjadest meil pole tegelikult vaja.
Mis on Sinu lemmikkoht Eestis – mis teeb selle koha sinu jaoks eriliseks?
Lemmikkoht on ilmselt vanavanemate kodu Võrumaal, kus veetsin suurema osa oma lapsepõlvest. See asub külatee ääres ja pole objektiivselt võttes mingi väga eriliselt looduskaunis koht, kuid see paik, kus kujunes minu side loodusega, kus sai metsas marjul käidud, onne ehitatud, lillepärgi punutud ja heinaküünis magatud. See on mu esimene koht, kuhu lähen, kui vajan linnaelust natuke puhkust. See on kodu selle laiemas tähenduses.
Millises Eestis tahaksid elada 10 aasta pärast?
Tahaksin elada Eestis, kus investeeringuid tehakse ka lähtuvalt nende kasust keskkonnaseisundile; kus energia tuleb peamiselt taastuvatest allikatest; kus mahetoitu saavad kõik endale lubada; kus ühekordsete nõude kasutus on väga harv nähtus; kus oskame ressursse nii väärindada, et jäätmeid, millest midagi enam teha ei saa, tekib väga vähe; kus on lihtsam osta endale eetiliselt toodetud asju. Ja valitsuses võiks näiteks vähemalt pooled olla naised
0 Comments