Rahva seas tuntud kirglik kalakunsti tutvustaja, loodusemees ning pikaajaline telesarja ,,Osoon” saatejuht Vladislav Koržets jagas meiega oma mõtteid looduse radadel: juttu jätkus kaladest eestlaste usuni välja.
Millal käisid viimati looduses, ent ei läinud kala püüdma?
See juhtus eile. Mu kodu ees on kohe parkmets ja selle taga Pääsküla raba. Käin seal vahel jalutamas, aga seda mitte looduse, vaid omaenese füüsilise ja vaimse tervise pärast. Egoistlik värk.
Milline on Sulle südamelähedaseim looduskooslus või keskkond?
Jõekäär või järvekallas, kus maa ja vesi kokku saavad.
Miks ikkagi kalad ja kalastamine?
Kalapüük on ürgne, instinktipõhine tegevus, millega kaasnevad ka ehedad emotsioonid. Minusugused huvikalastajad käivadki püüdmas pigem rõõmu kui kalu.
Jaga meiega palun üht Sulle olulist või eriliselt meeldejäävat elamust looduses.
Esimene jõulupüha 1996. Palju kohevat lund, külma üle 20 pügala. Õhk on karge ja tuuleta, talvepäike hämune. Istun Soodla veehoidlal, olen tabanud 2-3 ahvenat, üks neist tiba suurem, nii 250 grammine. Ja märkan äkki, et olen keset seda vaikust ja valgust miskipärast nii õnnelik, et õnnelikum ei saagi üldse olla.
Hetkel on palju arutelusid ja sõnavõtte seoses kliima ning metsa tulevikuga. Sinu kui kirgliku kala- ja loodusemehe hinnangul, millised on aastakümnete jooksul toimunud muutused meie merehõbedaga?
Seda juttu, et vaat kus vanasti oli palju kala, praegu aga enam ei ole, on kalamehed rääkinud läbi sajandite. Ise saan rääkida meie rannameres toimunust umbes poole sajandi vältel. 1970-80-ndatel sai merel lanti loopides enamasti ikka paar haugi kätte, ahvenatest rääkimata. Ahvenat peeti pigem haugipüüki segavaks tüütuseks, temast ei peetud lugu. Olukord muutus kiiresti 80-ndate lõpus ja 90-ndatel, kui ahvenat ja koha hakati Eestist Euroopasse viima ja nende eest maksti vägagi korralikku hinda. Puhkes kalastusbuum ning teadlaste hinnangul ületati aastate vältel soovituslikku püügikoormust umbes kümnekordselt. Nii kestis see just nõnda kaua, kuni meie rannikumeri oli kalast enam-vähem tühjaks püütud (muide, umbes samasugune tühjakspüüdmine leidis Soome rannavetes aset pärast II Maailmasõda). Kalavarudele pandi vägev põnts, aga see oli üks neid asju, millega tuli tasuda Eesti iseseisvumise eest, kuna just kalapüük aitas nondel majanduslikult keerulistel aegadel paljudel inimestel ellu jääda. Kui meri sai tühjaks, riputati võrgud varna ja otsiti tasuvamat tööd, mindi Soomet ehitama vms. Ja nüüd on kala tasapisi tagasi tulnud. Ka uut püügibuumi pole praegu põhjust peljata, kuivõrd kalakilo hinna ja üldise elatustaseme suhe pole enam ammu see, mis 1990-ndatel. Huvikalastajal on taas mõtet minna merele lanti loopima.
Kogu selle aja jooksul on tehtud tänuväärset tööd lõhe ja forelli noorjärkude asustamisega meie vetesse – eesmärgiks kunagiste populatsioonide taastamine. Tõeliseks suursündmuseks sai aga Sindi paisu lammutamine Pärnu jõel, mis avab pärast 150 aastast vaheaega meie siirdekaladele (lõhe, forell, vimb, siig, meritiint) taas kudealad terves jõgikonnas.
Tõsi, angerjas on meie merest kadunud, aga selle põhjused on meist kaugel ja ebaselged. Seevastu on kohale jõudnud ümarmudil, kes tuleb meil tahes-tahtmata omaks võtta (üsna maitsev ju teine).
Kas eestlaste religioon võiks olla metsausk? Tegeleme metsakümblusega meie ,,pühakojas” metsas, ammutame sealt tuge ja jõudu ning vahel ka toitu. Kui tugev meie usk sel juhul on?
Eestlane on hoopis usklikum inimene, kui kajastub sotsioloogilistes küsitlustes, sest inimene ongi läbi-lõhki usklik olend, tunnistab ta ise seda või mitte. Selle usu teadvustatud vormiks võib olla ka nn Looduseusk, usk Loodusesse kui millessegi inimesest suuremasse ja vägevamasse. Usk sellesse, et seal on Vägi. Metsas või merel viibides võib meis tõepoolest tekkida kirgastav osaduse tunne. Võib, aga ei pruugi. Olen oma elus kohanud ka inimest, kellel hakkab metsas olles ihuliselt väga halb. Märke metsausust kui religioonist võib Eestis täheldada küll ja küll, kõige selgemaks tunnuseks see emotsioonitulv (hirm, raev jms), mida ei suudeta metsast kõneldes eneses talitseda. Maailmas kõneldakse ka uusreligioossest ajastust, kusjuures ühe suurema uusreligiooni aluspõhjaks on loodus- ja kliimahoid koos oma pühakute ja märtritega (nt Grete). Õnneks kehtib meil konstitutsiooni põhjal usuvabadus ja igaühe oma asi millesse ja kui kõvasti ta usub.
Kas kalapüügist ning looduses viibimisest võib ka küllastumus tekkida? Kui jah, siis mis selle tagajärjed olla võivad.
Muidugi saab mul vahel loodusest villand. Kunagi läksin Karjalas ühe järve äärde, et seal nädal aega jutti kala püüda, süübida olemise mõttesse ja puha. Kolmanda päeva õhtuks oli mul kallal säherdune masendus, et pakkisin kähku asjad ja pagesin tagasi teiste inimeste juurde. Mina küll pole nii kõva kuju, kes suudaks väga pikka aega üksinda looduses viibida; vajan teisi inimesi, ühiskonda, inimkeelt ja -kultuuri. Kõige selleta poleks ma ühiskondlik loom ( nagu võib inimest defineerida), vaid lihtsalt loom. Samas vajan ma pidevalt ka teatud sidet Loodusega, olgu see või nii napp nagu lillepott aknalaual või tugitoolis nurruv kass.
Kirjutanud oled varem nii humoreske, näidendeid, raamatuid kui ka ajakirjadele artikleid, mõned aastad tagasi ilmus ka esimene luulekogu. Mis ärgitab oma teadmisi ja mõtteid teistega jagama?
Ikka seesama, et olen ühiskondlik loom. Ühelt poolt ihalen tähelepanu ja tunnustust, teiselt poolt tunnen tarvidust olla kasulik ja teha oma olemasoluga teistele rõõmu. Nii lihtne see ongi.
Kalakulinaariaga oled tegelenud nüüdseks juba pea 14 aastat. Kas kalaroogade valmistamiseks pakub vahendeid ka meie loodus ning mets?
Eks kalad ise ole ju läbi ja lõhki loodus. Metsast saab juurde seeni, marju, karulauku jms. Erinevaid samblikke pole ma küll roogadele lisanud, ei viitsi ülearu moodne olla. Aga võta sa kinni, kuskohast just jookseb jutt looduse ja mittelooduse vahel – kas põllul kasvav kartul ja kasvulas punetav tomat, mõlemad pealegi justkui võõrliigid, kuuluvad meie loodusesse või kuhu?
Millises Eestis tahaksid elada 10 aasta pärast?
Ikka sellessamas Eestis kui vaid aastaid antakse.