Foto: erakogu
Kaia Solnik on Tartu Ülikooli bioloogiatudeng ja loodusest hooliv noor, kes jagab aktiivselt oma arvamust ning utsitab muutustele teisigi- seda kõike selleks, et ka järgmised põlvkonnad saaksid elada puhtas ning liigirikkas keskkonnas. Koosloodus uuris Kaialt tema unistuste kohta ning pani kirja mõtteid sellest, kus asume praegu.
Kuidas on eriolukord sinu elukorraldust muutunud? Kas oled läinud nädalatel veetnud looduses tavalisest rohkem või vähem aega?
Eriolukord on mu elukorraldust muutnud nii palju, et tänu ära jäänud (füüsilistele) loengutele on mul võimalik olla juba rohkem kui kuu aega maal. Lisaks kõik üritused, mida aitasin korraldada, on ära jäänud, ja tänu sellele on üsna palju vaba aega looduses olemiseks. Käisin ka linnas olles igapäevaselt looduses, kuid kindlasti on looduses veedetud aja hulk suurenenud. Saan vabanenud aega kasutada toidu kasvatamiseks ning selle üle on sügisel ilmselt väga hea meel.
22. aprillil oli rahvusvaheline Maa päeva. Kas tähistasid seda kuidagi eriliselt?
Maa päeva puhul läksin hiide. Uurisin seal haruldasi samblikke ja tegin palju pilte loodusest. Laulsin ka EmaMaale laule =)
Millal hakkasid teadlikumalt ja loodussõbralikult elama ning mis selle muutuse põhjustas?
Loodussõbralikumalt hakkasin elama ülikooliõpingute ajal. Sel ajal hakati üha enam rääkima jätkusuutlikust tarbimisest ning sattusin ka paljudele ERL, Elava Tartu, Tartu üliõpilaste Looduskaitseringi jms organisatsioonide põnevatele üritustele, kus maailmapilt tugevalt avardus ning suurema teadlikkuse najal oskasin ka oma käitumist loodussõbralikumaks muuta. Olulisim pöördepunkt oli aga reis Taisse, kus sattusin budistlikku kloostrisse 10päevasele meditatsioonile ning kuigi seal keskkonnaaktivismiga ei tegeldud, omastasin palju mõistvama ja hoolivama suhtumise end ümbritsevasse ja seda kannan endaga iga teos ja mõttes.
Kas on mõni kindel liik, looduskooslus, mille käekäik on sulle kõige südamelähedasem? Miks just see?
Hetkel tegelen oma lõputööga, mis käsitleb mükoriisat ja põllumajandust. Ilmselt põllumajandusmaastikud ja seenemaailm ongi minu jaoks ühed olulisemad, kuna tegelikult hõlmavad nad endis osakaalult väga suurt osa loodusest. Ei teagi, kas seda võib loodusobjektiks nimetada, kuid lõpmatud põllud on iseenesest osa meie maailmast ning unistades tulevikust, tahaksin näha maailma, kus meie toit kasvab loodusega kooskõlas ning mulda ja ökoloogiat rikastades, mitte rikkudes.
Jaga meiega palun üht oma eredat loodusmälestust.
Ühel kaunil ööl Malaisias sattusin randa, kus oli helendav plankton ja lendavad jaanimardikad. Pimedas öös oli need väga väga eredad ning selline ime jääb eluks ajaks meelde.
Mida arvad Eesti looduse hetkeseisundist?
Eesti loodus on tubli. Eesti poliitikud ei ole tublid. Näen, et meil on veel paljut, mida hoida, kuid enamus sellest on siiski juba kadunud või paberitel hukule määratud ja see on kurb. Võime küll end ülejäänud maailmaga võrrelda ja leida, et oleme loodusrikas maa, kuid tegelikult on asi sellest kaugel.
Millise väikese muutuse võiks iga eestlane oma harjumustes teha, et olla keskkonnasõbralikum?
Lõpetada fossiilkütustekartellide ja suurkorpartsioonide toetus ning igas oma teos toetada loodust. …Väike muutus, yeah! 😛
Jätame hetkeks oleviku kõrvale ja unistame tulevikust… Kui raha ei oleks piiranguks, siis milline oleks sinu unistuste Eesti?
Öko-riik, kus haja-asustatud kogukonnad nutikalt ja iseseisvalt omavahel majandavad. Üsna ERE tulevik =)